Kunstinäituse arvustus
Külastasin ühel äraütlemata igaval päeval ehk siis 3. märtsil, käesoleval aastal Pärnu Uue Kunsti Muuseumit eesmärgiga üle vaadata näitus „Eesti Maalikunstnike Uudisloomingu Näitus.“ Kuna juba näituse pealkirjast võis aru saada, et näitusel ei ole läbivat teemat, vaid üles on seatud kõik Eesti maali uuemad teosed, lootsin, et jään näitusel ellu ja kunstiskeptikuna võib-olla isegi kannatan kauem kui pool tundi nendes ruumides viibimist välja. Õnneks olid mind toetama tulnud minu lahked vanemad, kellele võisin minestuse lähenemise korral toetuda.
Kuna ma pole suurem kunstiarmastaja ja eriti kirglikult maalikunsti ei suhtu kui nüüd pehmelt väljenduda, siis juba alguses häirisid mind mõningad teosed näiteks Mall Paris´e „1-3. Lendas üle pea.“ Tõepoolest ei suuda mõista, mida imet on vaja seina peale pastelsetes toonides plätserdatud lehmakooke laduda? Isegi minu 3-aastased õelapsed suudavad juba sisukamaid „taieseid“ plätserdada. Ja tõesti ei suuda uskuda, et keegi veel millegi sellise eest raha maksaks. Aga need kolm maali, või kuidas neid nimetada, loodetavasti olid kunstniku oma lõbuks maalitud. Sest vastasel korral saab temast küll pikalt ja pidevalt nälgiv ja külmetav maalija.
Või siis Andrus Tolts´i „Värvitabel.“ Selliseid värvilise paberi kleepimise ja lõikamise ülesandeid tegime minu mäletamist mööda juba esimeses-teises klassis. Kolmandas igatahes olid juba raskemad ülesanded tööõpetuses. No mismoodi sellise erialaga sellisel tasemel inimesed mõtlevad ära elada tänapäevases maailmas... ei tea.... Loodan, et neil on ikka päevatöö ka.
Jüri Arraku, kelle stiil on alati äratuntav ja omapärane, „Sinu portree“ peegliga keskel oli seevastu humoorikas ja tore. Justnagu vihjates, et maalimist nii nagu elu ennast, ei tasu liiga tõsiselt võtta. Selle maali paneks koju seinale küll, aga võttes arvesse, et sellise kunstniku maal poleks kindlasti odav lõbu, oleks see lihtsalt üks väga ekstravagantne peegel mu seinal ja ma eelistan end siiski lihtsast raamideta vannitoapeeglist sel juhul vaadata.
Kui olin jõudnud Lea Tomsoni maalini pealkirjaga „Jopakolla ütleb kollajopele tõde näkku, ise samal ajal sügab pruunisilmakese põske“, tahtis hing kinni jääda. Tüüpiline: Maal ise kujutas endast kümnete eri toonidega plätserdust, kus keskne element puudus ja ka kompositsiooniga polnud midagi pistmist. Ja siis pealkiri, mis ei ütle maali kohta mitte midagi, vaid iseloomustab kunstniku enda veidrat ja pöördunud maailmapilti ja peaks justnagu meile mingi sõnumi edastama, kuid loomulikult jääb see kusagile siia universumisse kunstniku ja minu vahele kaugustesse pidama. Ei teadnud, kas nutta või naerda...
Näitusel olid siiski ka mõned tõepoolest kaunid ja ilusad teosed, mida oli hea ja lihtne ja tore vaadata, ega pidanud mõistatama, mida nüüd öelda taheti ja pärastpoole end halvasti tundma, kui mõttest justkui päris aru ei saanud. Hea näitena võib tuua Einar Vene „Laulupidu“, kus ilmselgelt vihjati Eesti kultuuri globaliseerumisele ja kaasajastumisele. Mida muud väike afro-ameeriklane Eesti rahvariietes Eesti lillede ja Eesti lipuga tähendada võiks?
Kokkuvõtteks võin öelda, et Eesti maalikunstnike tase on kõrge ja stiilid väga erinevad. Mõni kunstnik on jäänud oma stiilile kindlaks juba aastaid ja aastakümneid, mõni alles otsib ennast. Mina ise pole suurem asi kunstnik ega maalija ning seetõttu pole kerge ka arvustada seda, millega ise väga hästi hakkama ei saa. Mõtlen, et jäägu igaüks oma liistude juurde ja las inimesed maalivad, kui nad tahavad ja oskavad. Ja isegi, kui ei oska- peaasi, et endal tore oleks. Ja minu lugupidamine kõigile, kes viitsivad ja tahavad millegi sellisega kui kunst üldse tegeleda. Pole kerge pintsliga sõnumeid saata!
Martin Tammai
